Loodus tähendab kõike, see on nagu ema süli - pingete maandaja ja jõu allikas. Loodus on ülim Jumala looming. Looduses viibides saab kuulata iseennast ja teha tähtsaid otsuseid - linnakäras see suuremat ei õnnestu. Jõe ääres istudes saab võtta aja maha, teha pea mõtetest tühjaks, lasta lõdvaks ning lihtsalt olla ja nautida. Milleks see loodus minu jaoks siis nii hea tegelikult on?
Vahel, kui saab kõigest villand ja tahaks puhata, kuid kodus sunnitakse tööd tegema, võtan ma ratta ja sõidan kaks kilomeetrit oma kodus eemale metsa sees olevasse paika, mis on eriti ilus päikesepaistelise ilmaga. Istun sealsele pingile, hingan sügavalt sisse ja välja ning naudin kaunist sillerdava vee sära. Just seal tunnen, et saan end täiesti vabaks lasta. Istun seal paarkümmend minutit ning sõidan tagasi koju. Tuju on kohe parem ja ka kohustused ei tundu enam nii nõmedatena. Kuid milleks veel on loodus minule tähtis?
Juba pisikesest lapsest saadik olen emaga metsas seenel ja ka marjul käinud. Kuigi mulle seened ei maitse, on neid hea ja rahustav korjata. Alati leides mõne ilusa ning mitteussitanud seene on rahulolutunne südames. Ka marjade korjamine on vahva, eriti mustikate, sest siis saan kõigile oma sinakaslillasid näppe näidata ja uhkustada, et korjasin suure pangetäie marju.
Loodusel on inimeste üle väga suur võim, suurem kui me isegi arvata oskame. See mängib meile küll vahel vingerpussi, kuid see on paratamatus. Looduse jõu enda kasuks pööramise oskus on väärt oskus. Seda osates võib oma elu kergeks ja imeliseks muuta.
L.
Megahea jutt (Y) :) viis kukub eksamil :)
ReplyDelete