Hei!
Nagu mõnigi teada võib, siis olen otsustanud sügisest kooli minna. Maksku, mis maksab, mina lähen! Sellega seoses on nüüd alates sellest nädalast erinevate erialade sisseastumiskatsed. Kindlasti tekitab koolidesse sisseastumine natuke igapäevast närvikõdi ja seda lausa kaheks nädalaks. Juhhuuuu!
Täna käisin Tartu Ülikooli akadeemilist testi tegemas ning see seiklus, mis sellele eelnes oli lihtsalt next level ning otsustasin seda terve laia ilmaga jagada.
Hommikul alustasime sõitu üsna varakult, sest 15 minutit pidi varem kohal olema ning et Tartusse jõudes oleks ikka aega palju ja rohkemgi veel. Jumal tänatud, et nii otsustasime teha. Võtsime peale veel ka Liseti ja Laura, kes samuti akadeemilist testi läksid tegema.
Enne sõitma alustamist kontrollisin veel SAISist oma testi sooritamise koha aadressi üle. Aadressiks oli Lossi 3. Nii viiski minu kallisarmas ema mind Lossi 3 maja ette.
Astusin rõõmsalt uksest sisse ning jõudsin fuajeesse. Vaatasin ringi, kuid ei näinud mingeid viitasid, mis oleks osutanud kuhu ma minema pean. Õnneks (või kahjuks) istus seal samas laua taga administraator, kellelt ma küsisin, et kas olen ikka õiges kohas ja kas siin majas toimub akadeemiline test. Naine vastas mulle, et tema teada küll ei toimu, et ainult hommikune (algusega kell 10.00) oli.
SAISi saab ainult ID-kaardiga või mobiil-IDga, viimast mul ei ole ning telefonis pole ID-kaardiga midagi peale hakata. Üritasin administraatori kaudu selgusele jõuda, kas akadeemiline test seal samas majas ikkagi toimub ja et kas saaksin tema arvutit kasutada, et ID-kaardiga SAISis käia. Tema ainult vatras, et ta arvuti jooksis kokku, ta ei saa uurida ja nemad kasutavad ainult blabla süsteemi. Seejärel helistas ta siis mingile teisele tädile, kuskil teises majas, et värki uurida. Andis toru mulle edasi, kuid ega teinegi tädi kursis polnud, mis toimub ja kus toimub. Ainus asi, mis ta ütles, et proovi äkki on Lossi 36. Sel hetkel mõtlesin küll, et kindlalt ma lähen kuskile järgmisesse hoonesse jaurama. Küsisin uuesti, et kas oleks võimalik tema arvutit kasutada, et mul oleks vaja ID-kaardiga käia SAISis, et kindel aadress selgeks teha. Selle peale ta vastas, et tal ju pole ID-kaardi lugejatki. Olukord tundus suht nukker.
Helistasin emmele, kes Lisetit testile viimas oli. Ütlesin, et see hoone kuhu tulin oli vale ja ma ei tea mida ma teen. Emme tuli mulle järele, Laura oli tal veel viimata. Mõtlesin, et saagu mis saab, lähen Lauraga samasse kohta, sest siis on kindel, et testi teha saan. Googeldasin igaks juhuks Lossi 36 aadressi ning leidsin, et see on sotsiaalteaduste maja. Olime juba Tartu Kaubamaja juures, kui otsustasin et lähen ikkagi Lossi 36 hoonesse. Ma ei tea, miks ma nii otsustasin, ilmselt tundus lihtsalt õige tegu. Ma pole juba ammu hing nii niidiga kaelas jooksnud kui täna. Poolel teel veel igaks juhuks helistasin Lossi 36 mingile telefonile, et teha kindlaks et akadeemiline test seal ikkagi toimub. Toimus! Jõudsin ilusti kohale, aega jäi natuke ülegi. Varsti hakati inimesi sisse kutsuma. Tähestikulises järjekorras, nagu ikka, kuid mida ei tulnud oli minu nimi. Kurat, jälle vales kohas! Õnneks oli sissehõikaja naine kõvasti asjalikum. Tegi paar kõnet ning siis lausus mulle, et minu test toimub *TRUMMIPÕRIN* LOSSI 3. Hoones, kus ma kõige alguses olin olnud, kuid administraatori teadmatuse pärast ära läksin, arvates, et olen vales kohas. Jooksin siis nagu tuulispask mäest alla ning astusin sisse juba tuttavast uksest. Jõudsin viimasel hetkel kohale ning sain ilusti oma testi ära tehtud. Lõpp hea, kõik hea!
Nüüd palvetage kõik, et Karoliine kooli sisse saaks!
K.
Tuesday, July 4, 2017
Tuesday, May 9, 2017
Karoliine näitab elumärke!
Hei!
Missugune ime! Olen taas oma teeotsaga siia jõudnud. Mina ise olen veel täitsa elus ja see blogi üritab samuti uuesti ellu ärgata.
Mõtlesin, et kirjutan natuke lühidalt mis viimasel ajal toimunud on, sest viimane postitus oli ikka päris mitumitu kuud tagasi. Täpsemalt öeldes on mööda läinud lausa 8 kuud.
Paljude jaoks ei ole kindlasti üllatuseks, et ma enam stjuardessina ei tööta. Nii mitmelgi seltskondlikul koosviibimisel on minult seda küsitud. Võib isegi öelda, et peaaegu iga kord kui natuke erinev seltskond on kokku saanud, siis pean tsipa selgitustööd tegema. Teen nii enda kui ka teiste uudishimulike inimeste elud kergemaks ja üritan loo kokku võtta. :)
Viimane päev stjuardessina oli mul 28. veebruaril ja ära tuleku üheks peamiseks põhjuseks oli see, et ma ei olnud õnnelik. "Do what you love, love what you do" ei kehtinud minu kohta. Nüüd viib üks asi teiseni - miks ma ei olnud õnnelik? Esiteks oli tööd palju ja vaba aega vähe ning on ju natuke kurb, kui juba 19-aastase elu põhimõtteliselt koosnebki ainult tööst. Selleks, et stjuardessitööd teha, peab armastus töö vastu olema ikka suur, sest tuleb paljudest asjadest loobuda. Minu puhul armastus nii suur polnud.
Teiseks suureks põhjuseks oli see, et ma ei näinud ennast aasta aja möödudes stjuardessina töötamas. Ma ei armastanud stjuardessiametit nii palju, et pikaaegselt sinna püsima jääda. Selleks ajaks olin ka juba otsustanud, et tahaksin sügisest ikkagi kooli minna ja midagi vahvat õppida. Pikkade 12 tunniste tööpäevade kõrvalt oli üsna keeruline üldse millegi muuga tegeleda, sest kõik mida ma tahtsin teha oli magada. Arvasin, et kooli sisseastumiseks oleks ikkagi tarvis rohkem aega, et end natuke ette valmistada.
Kolmas, neljas ja viies põhjus, miks ära tulla on mul samuti asjad olemas, kuid nendest ma pikemalt kirjutama ei hakka, sest muidu muutuks postitus natuke masendavaks kohaks, kus ma kõik oma virina saan välja elada. Ei, aitäh. :D
Nüüd võiks hoopis liikuda selle poole, et mis oli vahva ja mis on ikkagi lennunduses eriline.
Esimene asi, mis mulle pähe hüppab on uskumatult vahvad kolleegid. Kõik Nordica meeskond, kes seda juhtub lugema, siis nüüd teate, et te olete minu arvates mega vinged tegelased!
Teiseks, ma tunnen, et ma olen inimesena nii palju nende kuudega muutunud, mis ma stjuardessina töötasin. No muidugi inimene muutub ja blablabla, aga kui ma varem näiteks natuke kartsin uusi inimesi, siis nüüd tunnen, et mul pole mingit probleemi täiesti võõra inimesega rääkimisel.
Kolmandaks, ma nägin natuke maailma. Nii selles mõttes, et sain erinevates riikides käia, kui ka üldiselt, et issanda loomaaed on ikka kirju. Reisida ei saanud küll palju, sest lennud olid lühikesed ja ööbimisi vähe, kuid Vilniuses vanalinnas sain ikka korduvalt jalutamas käia ja nii ühes kuni mitmes ilusas hotellis uinuda. Kindlasti on mul varrukast võtta nii mõnigi huvitav stjuardessilugu mõnest imelikust juhtumisest, kuid need ma jätan parem mõneks teiseks korraks. :D
Sellega ma ka lõpetan. Kui tekkis küsimusi, siis võib julgelt need mulle siia kommentaaridesse jätta või hoopis facebooki kirjutada. Luban, et ei hammusta. :)
Olge tublid!
K.
Missugune ime! Olen taas oma teeotsaga siia jõudnud. Mina ise olen veel täitsa elus ja see blogi üritab samuti uuesti ellu ärgata.
Mõtlesin, et kirjutan natuke lühidalt mis viimasel ajal toimunud on, sest viimane postitus oli ikka päris mitumitu kuud tagasi. Täpsemalt öeldes on mööda läinud lausa 8 kuud.
Paljude jaoks ei ole kindlasti üllatuseks, et ma enam stjuardessina ei tööta. Nii mitmelgi seltskondlikul koosviibimisel on minult seda küsitud. Võib isegi öelda, et peaaegu iga kord kui natuke erinev seltskond on kokku saanud, siis pean tsipa selgitustööd tegema. Teen nii enda kui ka teiste uudishimulike inimeste elud kergemaks ja üritan loo kokku võtta. :)
Viimane päev stjuardessina oli mul 28. veebruaril ja ära tuleku üheks peamiseks põhjuseks oli see, et ma ei olnud õnnelik. "Do what you love, love what you do" ei kehtinud minu kohta. Nüüd viib üks asi teiseni - miks ma ei olnud õnnelik? Esiteks oli tööd palju ja vaba aega vähe ning on ju natuke kurb, kui juba 19-aastase elu põhimõtteliselt koosnebki ainult tööst. Selleks, et stjuardessitööd teha, peab armastus töö vastu olema ikka suur, sest tuleb paljudest asjadest loobuda. Minu puhul armastus nii suur polnud.
Teiseks suureks põhjuseks oli see, et ma ei näinud ennast aasta aja möödudes stjuardessina töötamas. Ma ei armastanud stjuardessiametit nii palju, et pikaaegselt sinna püsima jääda. Selleks ajaks olin ka juba otsustanud, et tahaksin sügisest ikkagi kooli minna ja midagi vahvat õppida. Pikkade 12 tunniste tööpäevade kõrvalt oli üsna keeruline üldse millegi muuga tegeleda, sest kõik mida ma tahtsin teha oli magada. Arvasin, et kooli sisseastumiseks oleks ikkagi tarvis rohkem aega, et end natuke ette valmistada.
Kolmas, neljas ja viies põhjus, miks ära tulla on mul samuti asjad olemas, kuid nendest ma pikemalt kirjutama ei hakka, sest muidu muutuks postitus natuke masendavaks kohaks, kus ma kõik oma virina saan välja elada. Ei, aitäh. :D
Nüüd võiks hoopis liikuda selle poole, et mis oli vahva ja mis on ikkagi lennunduses eriline.
Esimene asi, mis mulle pähe hüppab on uskumatult vahvad kolleegid. Kõik Nordica meeskond, kes seda juhtub lugema, siis nüüd teate, et te olete minu arvates mega vinged tegelased!
Teiseks, ma tunnen, et ma olen inimesena nii palju nende kuudega muutunud, mis ma stjuardessina töötasin. No muidugi inimene muutub ja blablabla, aga kui ma varem näiteks natuke kartsin uusi inimesi, siis nüüd tunnen, et mul pole mingit probleemi täiesti võõra inimesega rääkimisel.
Kolmandaks, ma nägin natuke maailma. Nii selles mõttes, et sain erinevates riikides käia, kui ka üldiselt, et issanda loomaaed on ikka kirju. Reisida ei saanud küll palju, sest lennud olid lühikesed ja ööbimisi vähe, kuid Vilniuses vanalinnas sain ikka korduvalt jalutamas käia ja nii ühes kuni mitmes ilusas hotellis uinuda. Kindlasti on mul varrukast võtta nii mõnigi huvitav stjuardessilugu mõnest imelikust juhtumisest, kuid need ma jätan parem mõneks teiseks korraks. :D
Sellega ma ka lõpetan. Kui tekkis küsimusi, siis võib julgelt need mulle siia kommentaaridesse jätta või hoopis facebooki kirjutada. Luban, et ei hammusta. :)
Olge tublid!
K.
 |
| Armsad kolleegid Carpatairist |
 |
| Vilnius |
 |
| Vilnius |
 |
| Nordica + Lot |
 |
| Vilniuse nunnu jõulupuu |
 |
| Mõnikord läks eriti hästi ja lasti cockpitis maanduda |
Rohkem pilte minu tegemistest leiad siit:
Subscribe to:
Posts (Atom)