Karoliine seiklused Tartus

Hei!

Nagu mõnigi teada võib, siis olen otsustanud sügisest kooli minna. Maksku, mis maksab, mina lähen! Sellega seoses on nüüd alates sellest nädalast erinevate erialade sisseastumiskatsed. Kindlasti tekitab koolidesse sisseastumine natuke igapäevast närvikõdi ja seda lausa kaheks nädalaks. Juhhuuuu!

Täna käisin Tartu Ülikooli akadeemilist testi tegemas ning see seiklus, mis sellele eelnes oli lihtsalt next level ning otsustasin seda terve laia ilmaga jagada.

Hommikul alustasime sõitu üsna varakult, sest 15 minutit pidi varem kohal olema ning et Tartusse jõudes oleks ikka aega palju ja rohkemgi veel. Jumal tänatud, et nii otsustasime teha. Võtsime peale veel ka Liseti ja Laura, kes samuti akadeemilist testi läksid tegema.
Enne sõitma alustamist kontrollisin veel SAISist oma testi sooritamise koha aadressi üle. Aadressiks oli Lossi 3. Nii viiski minu kallisarmas ema mind Lossi 3 maja ette.
Astusin rõõmsalt uksest sisse ning jõudsin fuajeesse. Vaatasin ringi, kuid ei näinud mingeid viitasid, mis oleks osutanud kuhu ma minema pean. Õnneks (või kahjuks) istus seal samas laua taga administraator, kellelt ma küsisin, et kas olen ikka õiges kohas ja kas siin majas toimub akadeemiline test. Naine vastas mulle, et tema teada küll ei toimu, et ainult hommikune (algusega kell 10.00) oli.
SAISi saab ainult ID-kaardiga või mobiil-IDga, viimast mul ei ole ning telefonis pole ID-kaardiga midagi peale hakata. Üritasin administraatori kaudu selgusele jõuda, kas akadeemiline test seal samas majas ikkagi toimub ja et kas saaksin tema arvutit kasutada, et ID-kaardiga SAISis käia. Tema ainult vatras, et ta arvuti jooksis kokku, ta ei saa uurida ja nemad kasutavad ainult blabla süsteemi. Seejärel helistas ta siis mingile teisele tädile, kuskil teises majas, et värki uurida. Andis toru mulle edasi, kuid ega teinegi tädi kursis polnud, mis toimub ja kus toimub. Ainus asi, mis ta ütles, et proovi äkki on Lossi 36. Sel hetkel mõtlesin küll, et kindlalt ma lähen kuskile järgmisesse hoonesse jaurama. Küsisin uuesti, et kas oleks võimalik tema arvutit kasutada, et mul oleks vaja ID-kaardiga käia SAISis, et kindel aadress selgeks teha. Selle peale ta vastas, et tal ju pole ID-kaardi lugejatki. Olukord tundus suht nukker.
Helistasin emmele, kes Lisetit testile viimas oli. Ütlesin, et see hoone kuhu tulin oli vale ja ma ei tea mida ma teen. Emme tuli mulle järele, Laura oli tal veel viimata. Mõtlesin, et saagu mis saab, lähen Lauraga samasse kohta, sest siis on kindel, et testi teha saan. Googeldasin igaks juhuks Lossi 36 aadressi ning leidsin, et see on sotsiaalteaduste maja. Olime juba Tartu Kaubamaja juures, kui otsustasin et lähen ikkagi Lossi 36 hoonesse. Ma ei tea, miks ma nii otsustasin, ilmselt tundus lihtsalt õige tegu. Ma pole juba ammu hing nii niidiga kaelas jooksnud kui täna. Poolel teel veel igaks juhuks helistasin Lossi 36 mingile telefonile, et teha kindlaks et akadeemiline test seal ikkagi toimub. Toimus! Jõudsin ilusti kohale, aega jäi natuke ülegi. Varsti hakati inimesi sisse kutsuma. Tähestikulises järjekorras, nagu ikka, kuid mida ei tulnud oli minu nimi. Kurat, jälle vales kohas! Õnneks oli sissehõikaja naine kõvasti asjalikum. Tegi paar kõnet ning siis lausus mulle, et minu test toimub *TRUMMIPÕRIN*   LOSSI 3.  Hoones, kus ma kõige alguses olin olnud, kuid administraatori teadmatuse pärast ära läksin, arvates, et olen vales kohas. Jooksin siis nagu tuulispask mäest alla ning astusin sisse juba tuttavast uksest. Jõudsin viimasel hetkel kohale ning sain ilusti oma testi ära tehtud. Lõpp hea, kõik hea!

Nüüd palvetage kõik, et Karoliine kooli sisse saaks!

K.

Karoliine näitab elumärke!

Hei!
Missugune ime! Olen taas oma teeotsaga siia jõudnud. Mina ise olen veel täitsa elus ja see blogi üritab samuti uuesti ellu ärgata.
Mõtlesin, et kirjutan natuke lühidalt mis viimasel ajal toimunud on, sest viimane postitus oli ikka päris mitumitu kuud tagasi. Täpsemalt öeldes on mööda läinud lausa 8 kuud.

Paljude jaoks ei ole kindlasti üllatuseks, et ma enam stjuardessina ei tööta. Nii mitmelgi seltskondlikul koosviibimisel on minult seda küsitud. Võib isegi öelda, et peaaegu iga kord kui natuke erinev seltskond on kokku saanud, siis pean tsipa selgitustööd tegema. Teen nii enda kui ka teiste uudishimulike inimeste elud kergemaks ja üritan loo kokku võtta. :)

Viimane päev stjuardessina oli mul 28. veebruaril ja ära tuleku üheks peamiseks põhjuseks oli see, et ma ei olnud õnnelik. "Do what you love, love what you do" ei kehtinud minu kohta. Nüüd viib üks asi teiseni - miks ma ei olnud õnnelik? Esiteks oli tööd palju ja vaba aega vähe ning on ju natuke kurb, kui juba 19-aastase elu põhimõtteliselt koosnebki ainult tööst. Selleks, et stjuardessitööd teha, peab armastus töö vastu olema ikka suur, sest tuleb paljudest asjadest loobuda. Minu puhul armastus nii suur polnud.
Teiseks suureks põhjuseks oli see, et ma ei näinud ennast aasta aja möödudes stjuardessina töötamas. Ma ei armastanud stjuardessiametit nii palju, et pikaaegselt sinna püsima jääda. Selleks ajaks olin ka juba otsustanud, et tahaksin sügisest ikkagi kooli minna ja midagi vahvat õppida. Pikkade 12 tunniste tööpäevade kõrvalt oli üsna keeruline üldse millegi muuga tegeleda, sest kõik mida ma tahtsin teha oli magada. Arvasin, et kooli sisseastumiseks oleks ikkagi tarvis rohkem aega, et end natuke ette valmistada.
Kolmas, neljas ja viies põhjus, miks ära tulla on mul samuti asjad olemas, kuid nendest ma pikemalt kirjutama ei hakka, sest muidu muutuks postitus natuke masendavaks kohaks, kus ma kõik oma virina saan välja elada. Ei, aitäh. :D

Nüüd võiks hoopis liikuda selle poole, et mis oli vahva ja mis on ikkagi lennunduses eriline.
Esimene asi, mis mulle pähe hüppab on uskumatult vahvad kolleegid. Kõik Nordica meeskond, kes seda juhtub lugema, siis nüüd teate, et te olete minu arvates mega vinged tegelased!
Teiseks, ma tunnen, et ma olen inimesena nii palju nende kuudega muutunud, mis ma stjuardessina töötasin. No muidugi inimene muutub ja blablabla, aga kui ma varem näiteks natuke kartsin uusi inimesi, siis nüüd tunnen, et mul pole mingit probleemi täiesti võõra inimesega rääkimisel.
Kolmandaks, ma nägin natuke maailma. Nii selles mõttes, et sain erinevates riikides käia, kui ka üldiselt, et issanda loomaaed on ikka kirju. Reisida ei saanud küll palju, sest lennud olid lühikesed ja ööbimisi vähe, kuid Vilniuses vanalinnas sain ikka korduvalt jalutamas käia ja nii ühes kuni mitmes ilusas hotellis uinuda. Kindlasti on mul varrukast võtta nii mõnigi huvitav stjuardessilugu mõnest imelikust juhtumisest, kuid need ma jätan parem mõneks teiseks korraks. :D

Sellega ma ka lõpetan. Kui tekkis küsimusi, siis võib julgelt need mulle siia kommentaaridesse jätta või hoopis facebooki kirjutada. Luban, et ei hammusta. :)

Olge tublid!
K.

Armsad kolleegid Carpatairist

 

Vilnius

Vilnius

Nordica + Lot

Vilniuse nunnu jõulupuu

Mõnikord läks eriti hästi ja lasti cockpitis maanduda

Rohkem pilte minu tegemistest leiad siit:

Instagram   VSCO  

My limit is beyond the sky ✈️

Hei!
Aega läks aga siia ma jälle oma otsaga jõudsin. Ja siia jõudsin just seetõttu,et tundsin et nüüd oleks täpselt see õige aeg, et natuke kirjutada mis minu elus toimub.
Peale gümnaasiumi lõppu soovitakse alati "Kõrget lendu ja tuult tiibadesse!".
Minu puhul peab see täpselt paika. Minu lennud on kõrgel ja tuul alati tiibades. Otsustasin oma ammuse unistuse täide viia ning nüüd olen ametlikult Eesti uue lennufirma Nordica stjuardess.
Kindlasti tekkis selle postituse peale nii mõnelgi küsimusi. Püüan need tähtsamad siin lahti rääkida, kuid kellele sellest väheseks jääb, võib vabalt mulle Facebooki kirjutada, ma luban et ei hammusta :)
Miks just stjuardess?
Oh, juba väiksest peale, nii palju kui lennanud olen, olen alati vaadanud ja mõelnud, et ohh kui lahe ikka oleks ise ka stjuardess olla. See on alati olnud ainult mõte, poleks osanud arvatagi, et see päriselt täituda võiks. Stjuardessid on mulle alati meeldinud, sest nad on alati nii ilusti sätitud ja teavad täpselt mida teevad. Kõik see on alati mulle tundunud nii huvitavana.
Kuna ei teadnud täpselt mida õppida tahan ja lihtsalt õppimise pärast õppima minemisel ei näinud mõtet, siis otsustasingi võimalusest kinni haarata ja pea ees vette hüpata, sest miks mitte eksole. Natuke läila, kuid siiski, elame ju kõik ühe korra ning seetõttu tuleb ikka kõik järgi proovida.
Kuidas?
Mu tädi töötab lennujaamas ning vanaema sünnipäeval emme vaikselt sosistas mulle, et uuri tädi käest kuidas saab üldse. Uurisin natuke tema käest ja ta ütles, et tuleb vaid lennufirmasse kandideerida. Järgmine päev torkas see pähe, et oh võiks vaadata neid lennufirmade kodulehekülgi. Üks nendest oli ka Nordica, kus pisikese otsimise peale tuli kohe kuulutus kus oli kirjas: "Lenda kõrgelt! Tule Nordicasse pardateenindajaks.". Muidugi vaatasin kuulutuse üle ja selle all oli kirjas, et oma CV tuleb esitada 22. maiks. Emme abiga panin kiirelt endale ühe vahva CV kokku ja saatsin ära. Mõne päeva pärast helistati ning ühel reedel käisin Tallinnas vestlusel. Tagasi sõites helistati ja öeldi, et ootame sind esmaspäevast koolitustele. Oh seda õnne! Esmaspäeval tegin ära oma viimase eksami ja sõitsin pea ees Tallinna, kus algul peatusin oma armsa tädi pool.
Koolitused toimusid 3x2 nädalat ning nende nädalate vahel olid ka pausid ehk vahepeal sain ka kodus käia ja suve nautida.
Mida õpetati?
Alustades jookide serveerimisest kuni sünnituse vastuvõtmiseni, vahepeale jäid veel tule tõrjumine, inimeste elustamine ja esmaabi ning paljupalju muud. Ühesõnaga, me peame kõike oskama.
Kas meeldib/oled rahul?
Muidugi meeldib ja olen väga rahul, muud vastust ei saakski olla. Kõik kolleegid on väga toredad ja armsad ning meie uustulnukate punt, kellega koos õppisime, on samuti väga ühtehoidev ja toetav, mis on igati vahva.
Sõprade ja tuttavate poolt on tulnud erinevaid emotsioone kui olen teatanud millega tegelen. Paljud on küsinud ega lendamist ei karda. Vastus on lihtne ja loogiline - kui kardaks, ei lendaks.
Olge tublid!
K.

Kahvel sattus kuidagi kätte

Nordica kõige kuumemad tuletõrjujad

Õppisime ujuma

Ma olen veel elus!

Hei!
Pole ammu kuulnud eks.
Tegelikult see mõte, et oma vahvaid tegemisi ja elu siin jälle kajastada on mul peast tihti läbi käinud. Aga tavaliselt see mõtteks ongi jäänud :D

Mida vahvat on vahepeal juhtunud?

Alustaksin siis sellest, et tegin suvel  tööd. Sattusin kuidagi toidupoe kassapidajaks. Kindlasti tagantjärele mõeldes üks vahva kogemus, mis avardas mu silmaringi. Tööpäevad olid vahel koguni 13 tunnised ning alguses nägin ka lausa unes, kuidas kassalinti tööle panin ja asjade triipkoode läbi piiksutasin :D  Nägin ära ka kõikvõimalikud inimtüübid. Kõva elukool ma ütleks :D
Sügisel otsustasin, et prooviks lisaks suusatamisele ka mõnda muud ala. Tänu kallile ja armsale sugulasele Laurale võtsin julguse kokku ja läksin tantsutrenni. (Võibolla mõni teist teab, et kunagi ammu-ammu, kui muru veel rohelisem oli, käisin ma tantsimas, aga siis võttis suusatamine võimust.) Oh, alguses oli raske. Kõik oli ju uus. Aju oli kogu aeg nii erroris ja keha ei tahtnud üldse ajuga koostööd teha. Vahel juba mõtlesin, et tulen ära. Aga ei tulnud! Tänu armsale treenerile, kes mulle ütles, et käiksin kuu lõpuni, ei löönud ma siiski käega. Ja noh..see kuu polegi vist veel läbi saanud :D
Selle aja sisse on jäänud palju esinemisi, mis on olnud niii vahvad. Terve meie tantsurühm on täis nii armsaid ja lahedaid tüdrukuid. Jeee!
Peale tantsimise üritan jõuda ka suusatrennidesse. Suusatamine on ikka endiselt südames.
Jõudsin esimest korda lõpuks ka mäesuuska sõitma. Wuhhuuu!
Siis veel kool. Oh see on ka üks vahva asi. Pikemalt ma koolil ei peatu, sest keda see koolisüsteem ikka huvitab. :D (Keda huvitab, siis tunnid on 75 minutit, koolipäevad üüratult pikad ja väsitavad)
Uuest nädalast algab õnneks valikainete nädal, mis on kindlasti vahva :)
Olge tublid!
Tsauka,
L.

19. ja 20. mail toimub Katariina kontsertetendus, mis on 2016 aasta must-see värk! 

Köögis riiete vahetamine on juba next level

"Nukkude disco"

"Hetked, mis ei unune"

Saime koolitantsu eripreemia :)

Sügisene valikainete nädal, kus õppisin fotograafiat

Lõuna-Eesti hirm pole ka surnud :D

comeback

Võrumaa koolinoorte MV

Vabariigi aastapäev

Minu klassi neiud ballil

Kalli Carmeli 18

2006-2015

Olles ise alles pisike plikatirts vallutasin emme ja issiga koos Haanja suusaradasid. Nautides igat sekundit. Mulle meeldis uhkustada iga kord peale suusatamist: "Jee, ma täna ei kukkunud kordagi" või halvemal juhul: "Ma kukkusin täna ainult 7 korda!".
Lasteaiast saadik käisin tantsutrennis. Minu ema töötas Rõuges suusatreenerina ning nendest treeningutest võtsin ka mina osa. Mulle seal väga meeldis. Lausa nii väga, et 3. klassis otsustasin tantsimisega lõpparve teha. Esimesed aastad treenisin ema käe all. Rohkem oli see lihtsalt tore ajaviide, täis naeru ja lusti.
N12 nooremana võitsin oma esimese Hansapanga noorte suusasarja medali - klassika sprindi 4. koht.
Algul ema arvas, et pole võimalik, ehk on see mingi eksitus. Õnneks ei olnud. Sain kätte oma suusatamise esimese medali. Ise olin muidugi maru uhke ning viisin selle kooli teistele näitamiseks. (Praegu mõtlen, et väga tobe tegu tegelikult :D)
Hiljem läksid minu koolipäevad pikemaks ning Rõugesse trenni jõudmine oli peaaegu võimatu. Nii leidsin ma tee Võru Suusaklubisse. Algul oli raske sest peaaegu kõik olid võõrad, kuid õnneks võeti mind üsna kiirelt omaks. Tänu vahvale seltskonnale olid treeningud lõbusad ja laagrid eriti vahvad.
N13 vanuseklassis võitsin oma esimese Swedbanki noorte suusasarja kuldmedali. Samuti klassika sprindis. Seekord õnneks nii loll ei olnud, et sellega kekutama kuskile oleks läinud.
Järk-järgult läksid ära trennist minu sõbrannad, kellega enamuse ajast treenisin. Uuteks treeningkaaslasteks olid poisid, kellega erinevaid lollusi tehtud sai. Muidugi oli nalja nabani.
N14 vanuseklassis võitsin oma esimese Eesti noorte meistrivõistluste medali. Distantsiks 3km ühisstardist.

Treeningud läksid iga aastaga järjest raskemaks ning lust ja lõbu hakkasid vaikselt kaduma. Rasketel treeningutel motiveerisid mind eelmisel hooajal võidetud medalid - üks kirkam, kui teine.

N16 vanuseklassis võitsin oma esimese ja ka ainukese Eesti noorte meistrivõistluste kuldmedali. Taaskord klassika sprindis. Tunne, mis peale finaalsõitu mind valdas oli see, mille nimel ilmselt kõik sportlased sporti teevad.
N18 vanuseklassis täitsin ühe oma unistuse - käia mägedes. Sain maailma parima võimaluse veeta mitu nädalat mägedes ja võistelda Noorte Olümpiapäevadel ja Põhjamaade Noorte Meistrivõistlustel.
Ootused ja endale pandud sihid olid üsna kõrged. Sealt alates hakkas kõik allamäge minema.

Kahjuks on see tunne peale head sõitu hakanud kaduma, sest neid häid sõite on liiga vähe. Kirkad medalid on asendunud tuhmimate medalitega ning treeningud muutunud rohkem kohustuseks, kui lihtsalt vaba aja sisustuseks. Võistlused on muutunud äärmiselt raskeks kannatusterajaks. Treeningud pole rasked mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Trenn pole enam see, kuhu ma nii väga tahan minna, vaid see kuhu ma pean minema. Ei, mu vanemad ega ka treener ei sunni, vaid ma ise. Kõik see vaev, mis ma suvel nägin oleks ju asjatu. Just selle tehtud töö nimel. Selle 9 hooaja nimel.

See hooaeg, nagu ka eelmine, ei läinud nii nagu ma oleks soovinud. Häid sõite oli äärmiselt vähe, liigagi vähe. Jah, te ilmselt juba aimate, mida ma sellega öelda tahan.

Ma ei oska sõnadesse pannagi, kui tänulik olen ma oma perekonna ees. Nad on mind igati toetanud - nii heas kui ka halvas. Nad uskusid minusse, kui ma seda ise ei teinud ja ootasid soojate kallistustega alati finišis, ükskõik kui halvasti mul ka ei läinud.

Tahaksin tänada ka oma treenereid Hille Saarepuud ja Asko Saarepuud, kes samuti on minusse uskunud kõik need aastad.

Tänusõnad ka oma kallile sõbrannale Katrinale, kes on mõistnud mind igatpidi ja alati. Kellega koos olen elanud üle need kõige raskemad ja pikemad trennid. Tänu kellele olen saanud miljon kõhutäit naeru ja suured sületäied soojasid kallistusi.
Aitäh ka kõigile treeningkaaslastele, kes on mu treeningud lõbusaks muutnud!
Tahaksin öelda Teile kõigile inimestele "Aitäh!", kes te mulle raja ääres kõige raskematel hetkedel ergutanud olete ja Teile, kes te läbi selle blogi mu tegemistele kaasa olete elanud.

Isegi nendest mõnest tänusõnast pole tegelikult piisav, et näidata kui palju Te mulle tegelikult toeks nende aastate jooksul olete olnud!

AITÄH!

 Suured soojad kallistused läbi interneti minu poolt!