Heihei!
Viimastel nädalatel polegi palju juhtunud. Kool-kodu-trenn-kodu. Imepisike kokkuvõte:
Kooliga oli võistlustelt tulles seis üsna nukker - töid teha palju, aega aga kahjuks liiga vähe. Polegi väga jõudnud töid järgi teha, sest praegu on koolis selline periood, kus kõik õpetajad otsustavad täpselt ühel ajal kontrolltöid teha. Ma ei hakka isegi valetama - raske on!
Muidugi Rootsist jõudes jäin ma haigeks. Koju ravima jääda ei saanud, sest jällegi - kool.
Siiani päris terveks pole saanud. Selle nädalavahetuse võistlus läks ka totaalselt aia taha, aga ma isegi enam ei viitsi õnnetu olla. Läks nii siis läks.
Olge tublid!
Tsauka,
L.

Heihei!
Järjekordsed vabandused minu poolt, et pole siia jõudnud. Elutempo on hetkel üsna kiire ja reisimist palju. Õnneks hetkel olen leidnud tee ka siia.
Olen otsaga jõudnud nüüd jälle välismaale. Kõlab vahvalt eksole!
Kõige pealt kirjutan olümpiapäevadest, mis olid iseenesest vahvad, kuid kahjuks pole head ju ilma halvata.
24. jaanuaril sõitsime olümpiakülla Austriasse, kus elasid kõik eestlased ning ümbruses ka teised sportlased. Meie elamiskoht asus ligikaudu 2h bussisõidu kaugusel. Iga päev käisid sinna ja tagasi bussid. Bussisõit oli muidugi paras piin.
EYOFi avamisele mina ja teised murdmaa neiud kahjuks ei läinud, kuna järgmisel päeval oli esimene võistlus.
Võistlusest nii palju, et Eestis pole mul nii kiiresti kangi ja hapnikuvõlga tulnud. Samamoodi pole ka kunagi pulss nii kõrge olnud. Aga lohutasin end sellega, et esimene võistlus ongi alati raske ja sprint läheb kindlasti paremini.
Puhkepäeval käisime linna peal ringi ja nautisime oma hotelli spad.
Järgmiseks võistluseks oli klassika sprint. Raja esimene osa oli hea, kuid siis peale üht käärtõusu tuli kuskilt ei tea kust selline kang, et edasine liikumine oli võrreldav teo omaga. Pikal sirgel enne lõppu karjusid treenerid, kuid keha lihsalt ei liikunud edasi. Võrreldav unenäoga - tahad kiirelt liigutada, kuid lihtsalt ei saa.
Kui olin finišijoone ületanud, siis oli peaaegu võimatu pisaraid kinni hoida. Olen piripill, ei midagi muud. See sprint oligi see, mille nimel olin kannatanud neid ränkraskeid ja pikki trenne. Nutsin oma nutmised ära ja üritasin sellest kõigest üle olla.
Viimasel võistlusel olin pealtvaataja ja kaasaelaja rollis. Sama päeva õhtul oli ka lõpetamine, mis midagi erilist polnud. Tulime üsna kiirelt tagasi hotelli, pakkisime viimased asjad kokku ja läksime magama, sest juba kell 4.45 läks meil buss lennujaama.
Kodus olla oli ikka nii mõnus ja hea, kuid juba teisipäeva õhtul pidin jälle ära tulema. Seekord olen otsaga Rootsis, kus toimusid 6. - 8. detsembril Põhjamaade noorte meistrivõistlused. Jah järjekordselt olen totaalselt pettunud. Emotsioon ja motivatsioon juba vaikselt miinustes. Aga õnneks hooaja lõpuni veel natuke aega jäänud. Hetkel veedangi viimaseid tunde Rootsis, sest juba homme õhtul kell 10 olen ma Eestis ning mõningate tundide pärast juba omas voodis. Juhhuu!
Olge tublid!
Tsauka
L.

EST

kaksikud

Meie nunnu eestlaste maja olümpiakülas.

uus koolikott

mediteerime

babes

NUU (B)

My new ride