Heihei!
Nädal möödus kiiresti ja nagu niuhti ka nädalavahetus. Juba ongi kolmapäevgi peaaegu läbi.
Sel nädalavahetusel võistlesin esimest korda Skandinaavia karikal. See oli võistlus, kus osalesid Skandinaavia paremad murdmaasuusatajad (täiskasvanud) ning ka mõned Eesti noored. Tulemusest hoolimata oli see kindlasti üks vahva kogemus. Tulemus oli selline nagu ma juba arvasingi. Stardis naljatledes ennustasime kaotust esimesele. Õnneks minu ennustus, et kaotan võitjale minuti, ei täitunud.
Esmaspäeval, kui teised tähistasid Eesti Vabariigi 96. aastapäeva, siis "nautisid" murdmaasuusatajad Otepääl toimuvat ETV-Swedbanki suusasarja. Nagu ikka, läks ka seegi mul kergelt öeldes aia taha. Pigem läks ta totaalselt läbi peenarde ja mutimullahunnikute ja kõikvõimalike katsumuste. Jah, ühesõnaga läks see võistlus nii pekki kui pekki sai minna. Üritan ka selle ära deleteda oma peast ja ikka edasi minna. Raske on, aga pean hakkama saama.
Praegu veel ei tohi halbu mõtteid pähe lasta, lihtsalt ei tohi. Isegi kui nad tulevad, siis püüan nad harja ja luuaga välja ajada. Hooaja lõpuni on vaid mõningad võistlused. Kannatan ära selle jupikese. Pühin halvad asjad peast ja lähen aind edasi, sest tagasi ju minna ei saa!
Olge tublid!
Tsauka,
L.

Kõige ebaõnnestunuim nädalavahetus

Üritan kiiresti selle pisikese negatiivse postituse teha.
Eile toimus Albus ETV-Swedbanki suusasarja III etapp - klassika sprint. Klassika sprint on mulle juba suusatamise algusest distantsidest kõige rohkem meeldinud ja sobinud. Kahjuks eilne päev oli maksimaalselt nõme.
Kõigepealt eelsõidus panin tõusul põlve maha, sest suusk andis tagasi. Laskumisel kukkusin teadaolemata põhjustel kuskile plakatite taha rajalt välja. Tore, kas pole? Peale eelsõitu olin nördinud ja mega kurb, sest teadsin et rikkusin kõik ära. Eelsõidus 11 koht ehk koht B-finaalis.(7-12 koht)
Enne teist sõitu vaatasin issi ja emmega ära kust ja kuidas sõita. Kõik oli selge. Stardis mõtlesin, et enam ju ei saa ikka kukkuda. Naljatlesin, et põhieesmärgiks on püsti jääda. Seda ma täita ei suutnud. Tõusul hoidsin ilusti teist kohta, kuid minu ees olev Kairit sõitis laskumist äärmiselt ettevaatlikult ja aeglaselt ehk sahka sõites. Tahtsin laskumise poolepeal mööda minna, kuid just sel ajal astus ta mulle ette ja mina omakorda mööda minnes libastusin tema suusalt ja kukkusin üsna kehvasti. Hing jäi kinni ja liigutada ei saanud, sest valus oli. Kas pole mitte imeline? Mul on üks põhimõte - mitte kunagi rajalt maha tulla. Nii ma siis sõitsingi siiski lõpuni. Lõpetuseks 12. koht.
Mõtlesin, et kui üks päev läheb halvasti, siis ju teine peab parem olema.
Kahjuks nii ta ei läinud. Ka tänane võistlus oli katastroof. Sellest ma isegi pikalt rääkida ei tahagi.
Üritan sellele nädalavahetusele delete nupu leida ja kõik selle jura endal peast välja ajada. Olen teinud omad järeldused ja eks see oligi mõeldud õppetunniks. Õppisin sellest nii mõndagi. Iga asi on ju millegiks hea. Üritan siiski positiivsuse säilitada.
Olge tublid!
Tsauka,
L.

Heihei!
Tegelikult oli mul see postitus juba nädalavahetusel valmis kirjutatud, kuid kuidagi läks mu elu järsku nii kiireks, et leian siia jõudmiseks alles nüüd aega. Andestust ja kergemat karistust selle koha pealt :)
Eelmine neljapäeval oli see saatuslik päev, mil sain ka oma raudsuu hüüdnimest lahti. Hambad muidugi maailmailusad ja ise megamega rahul lõpptulemusega.
Reedel trenni minnes kõndisin ma rahumeeli suusaboksi (asub koolist 1km kaugusel). Boksis võtsin jope seljast ja otsisin varustuse välja ning kui hakkasin saapaid jalga panema avastasin, et neid polnud kusagil. Siis tuli mulle meelde, et need olid rahulikult ühikas mu voodi all lebamas. Nii ma siis jooksingi kiiresti edasi-tagasi ning tõin oma saapad. Selle jutukese juurde sobiks vaid üks lause - tavapärane tuulepea Karoliine Kuus.
Laupäeval toimus Pannjärvel ETV-Swedbanki II etapp. Plaanis 5km vaba. Lumeolud olid seal sellised nagu nad olid ning raja kvaliteet ka omamoodi huvitav. Taaskord suutis see Karoliine täiega pange panna: Soojenduse ajal sõitsin ühe korra võistlusringi läbi, staadioni peal vaatasin kella ning mõtlesin veel ühele ringile minna, kuid mõnele lühemale. Järgmine kord kui kella vaatasin, siis oli kell 13.13, seega 13.21, mil mul start pidi minema, oli kohekohe. Mina olin aga kuskil kaugel metsas. Täiesti võõrad rajad ja mul polnud aimugi, kust saaks otsemat teed staadionile. Nii ma siis võtsingi kätte ja tuiskasin nagu tuul mööda rada. Õnneks jõudsin paar minutit enne starti kohale, otsisin võistlussuusad ja võtsin riided kiiresti seljast ning starti minnes ei olnud isegi hingelduski veel ära kadunud. Elu on seiklus.
Võistlusest siis niipalju, et see ei olnud eriti meeldiv. Rada oli totaalne töörada, kus laskumisi oli vähe ning enamuses lauged alad. Lõpus muidugi kolm eriti korralikku tõusu. Need olid totaalsed kirsid tordil ehk siis maksimaalne kang. Kuna rada mulle üldsegi mitte tuttav ei olnud, siis tundus, et see ei saagi kunagi otsa. Taaskord üle finishijoone sõites viskasin ennast pikali. Kuuldes, et olin esimene oleks tahtnudki sinna jääda, sest peale seda piina tundus see maailma kõige parem koht. Umbes nagu seitsmendas taevas.
Pühapäeva õhtul tulin jällegi rõõmsalt siia Otepääle. No tegelikult see väga rõõmus ei olnud. Talveperioodil saan ma üsna vähe kodus olla, mis on minu jaoks üpriski kurb, kuid ma elan selle üle. Peab!
Esmaspäeval ja teisipäeval käisin ma Tartus. Sain kokku oma armsatega ning need kaks päeva möödusid maru kiirelt. Isegi liigagi, sest plaanisin juba nädala alguses reedeseks kontrolltööks ilusasti õppida. Kahjuks vist siiski seda ei juhtunud.
Täna käisime Pühajärve peal sõitmas. Ilm oli muidugi super ja nii hea vahelduseks ka kergemal maastikul või noh siledal maal sõita. Tegime pilte ja nautisime niisama imeilusat ilma.
Nüüd ka see nädalavahetus mul võistlused. Laupäeval ETV-Swedbanki klassika sprint Albus ning pühapäeval Eesti noorte meistrivõistluste 5km uisku Mõedakul.
Lisan teile ka mõned pildid :)
Olge tublid!
Tsauka,
L.

Limpsan keelt

Sõbranjega stardis

Piin läbi

Tazza ja Mesikäpa uued reklaaminäod

Uued okulaarid

Hetk mille pärast ma seda kõike teen!

Muid poose ei oska kui aind neid kõige nõmedamaid