Üritan kiiresti selle pisikese negatiivse postituse teha.
Eile toimus Albus ETV-Swedbanki suusasarja III etapp - klassika sprint. Klassika sprint on mulle juba suusatamise algusest distantsidest kõige rohkem meeldinud ja sobinud. Kahjuks eilne päev oli maksimaalselt nõme.
Kõigepealt eelsõidus panin tõusul põlve maha, sest suusk andis tagasi. Laskumisel kukkusin teadaolemata põhjustel kuskile plakatite taha rajalt välja. Tore, kas pole? Peale eelsõitu olin nördinud ja mega kurb, sest teadsin et rikkusin kõik ära. Eelsõidus 11 koht ehk koht B-finaalis.(7-12 koht)
Enne teist sõitu vaatasin issi ja emmega ära kust ja kuidas sõita. Kõik oli selge. Stardis mõtlesin, et enam ju ei saa ikka kukkuda. Naljatlesin, et põhieesmärgiks on püsti jääda. Seda ma täita ei suutnud. Tõusul hoidsin ilusti teist kohta, kuid minu ees olev Kairit sõitis laskumist äärmiselt ettevaatlikult ja aeglaselt ehk sahka sõites. Tahtsin laskumise poolepeal mööda minna, kuid just sel ajal astus ta mulle ette ja mina omakorda mööda minnes libastusin tema suusalt ja kukkusin üsna kehvasti. Hing jäi kinni ja liigutada ei saanud, sest valus oli. Kas pole mitte imeline? Mul on üks põhimõte - mitte kunagi rajalt maha tulla. Nii ma siis sõitsingi siiski lõpuni. Lõpetuseks 12. koht.
Mõtlesin, et kui üks päev läheb halvasti, siis ju teine peab parem olema.
Kahjuks nii ta ei läinud. Ka tänane võistlus oli katastroof. Sellest ma isegi pikalt rääkida ei tahagi.
Üritan sellele nädalavahetusele delete nupu leida ja kõik selle jura endal peast välja ajada. Olen teinud omad järeldused ja eks see oligi mõeldud õppetunniks. Õppisin sellest nii mõndagi. Iga asi on ju millegiks hea. Üritan siiski positiivsuse säilitada.
Olge tublid!
Tsauka,
L.
No comments:
Post a Comment