Missugune ime! Olen taas oma teeotsaga siia jõudnud. Mina ise olen veel täitsa elus ja see blogi üritab samuti uuesti ellu ärgata.
Mõtlesin, et kirjutan natuke lühidalt mis viimasel ajal toimunud on, sest viimane postitus oli ikka päris mitumitu kuud tagasi. Täpsemalt öeldes on mööda läinud lausa 8 kuud.
Paljude jaoks ei ole kindlasti üllatuseks, et ma enam stjuardessina ei tööta. Nii mitmelgi seltskondlikul koosviibimisel on minult seda küsitud. Võib isegi öelda, et peaaegu iga kord kui natuke erinev seltskond on kokku saanud, siis pean tsipa selgitustööd tegema. Teen nii enda kui ka teiste uudishimulike inimeste elud kergemaks ja üritan loo kokku võtta. :)
Viimane päev stjuardessina oli mul 28. veebruaril ja ära tuleku üheks peamiseks põhjuseks oli see, et ma ei olnud õnnelik. "Do what you love, love what you do" ei kehtinud minu kohta. Nüüd viib üks asi teiseni - miks ma ei olnud õnnelik? Esiteks oli tööd palju ja vaba aega vähe ning on ju natuke kurb, kui juba 19-aastase elu põhimõtteliselt koosnebki ainult tööst. Selleks, et stjuardessitööd teha, peab armastus töö vastu olema ikka suur, sest tuleb paljudest asjadest loobuda. Minu puhul armastus nii suur polnud.
Teiseks suureks põhjuseks oli see, et ma ei näinud ennast aasta aja möödudes stjuardessina töötamas. Ma ei armastanud stjuardessiametit nii palju, et pikaaegselt sinna püsima jääda. Selleks ajaks olin ka juba otsustanud, et tahaksin sügisest ikkagi kooli minna ja midagi vahvat õppida. Pikkade 12 tunniste tööpäevade kõrvalt oli üsna keeruline üldse millegi muuga tegeleda, sest kõik mida ma tahtsin teha oli magada. Arvasin, et kooli sisseastumiseks oleks ikkagi tarvis rohkem aega, et end natuke ette valmistada.
Kolmas, neljas ja viies põhjus, miks ära tulla on mul samuti asjad olemas, kuid nendest ma pikemalt kirjutama ei hakka, sest muidu muutuks postitus natuke masendavaks kohaks, kus ma kõik oma virina saan välja elada. Ei, aitäh. :D
Nüüd võiks hoopis liikuda selle poole, et mis oli vahva ja mis on ikkagi lennunduses eriline.
Esimene asi, mis mulle pähe hüppab on uskumatult vahvad kolleegid. Kõik Nordica meeskond, kes seda juhtub lugema, siis nüüd teate, et te olete minu arvates mega vinged tegelased!
Teiseks, ma tunnen, et ma olen inimesena nii palju nende kuudega muutunud, mis ma stjuardessina töötasin. No muidugi inimene muutub ja blablabla, aga kui ma varem näiteks natuke kartsin uusi inimesi, siis nüüd tunnen, et mul pole mingit probleemi täiesti võõra inimesega rääkimisel.
Kolmandaks, ma nägin natuke maailma. Nii selles mõttes, et sain erinevates riikides käia, kui ka üldiselt, et issanda loomaaed on ikka kirju. Reisida ei saanud küll palju, sest lennud olid lühikesed ja ööbimisi vähe, kuid Vilniuses vanalinnas sain ikka korduvalt jalutamas käia ja nii ühes kuni mitmes ilusas hotellis uinuda. Kindlasti on mul varrukast võtta nii mõnigi huvitav stjuardessilugu mõnest imelikust juhtumisest, kuid need ma jätan parem mõneks teiseks korraks. :D
Sellega ma ka lõpetan. Kui tekkis küsimusi, siis võib julgelt need mulle siia kommentaaridesse jätta või hoopis facebooki kirjutada. Luban, et ei hammusta. :)
Olge tublid!
K.
 |
| Armsad kolleegid Carpatairist |
 |
| Vilnius |
 |
| Vilnius |
 |
| Nordica + Lot |
 |
| Vilniuse nunnu jõulupuu |
 |
| Mõnikord läks eriti hästi ja lasti cockpitis maanduda |
Rohkem pilte minu tegemistest leiad siit:
