Lasteaiast saadik käisin tantsutrennis. Minu ema töötas Rõuges suusatreenerina ning nendest treeningutest võtsin ka mina osa. Mulle seal väga meeldis. Lausa nii väga, et 3. klassis otsustasin tantsimisega lõpparve teha. Esimesed aastad treenisin ema käe all. Rohkem oli see lihtsalt tore ajaviide, täis naeru ja lusti.
N12 nooremana võitsin oma esimese Hansapanga noorte suusasarja medali - klassika sprindi 4. koht.
Algul ema arvas, et pole võimalik, ehk on see mingi eksitus. Õnneks ei olnud. Sain kätte oma suusatamise esimese medali. Ise olin muidugi maru uhke ning viisin selle kooli teistele näitamiseks. (Praegu mõtlen, et väga tobe tegu tegelikult :D)
Hiljem läksid minu koolipäevad pikemaks ning Rõugesse trenni jõudmine oli peaaegu võimatu. Nii leidsin ma tee Võru Suusaklubisse. Algul oli raske sest peaaegu kõik olid võõrad, kuid õnneks võeti mind üsna kiirelt omaks. Tänu vahvale seltskonnale olid treeningud lõbusad ja laagrid eriti vahvad.
N13 vanuseklassis võitsin oma esimese Swedbanki noorte suusasarja kuldmedali. Samuti klassika sprindis. Seekord õnneks nii loll ei olnud, et sellega kekutama kuskile oleks läinud.
Järk-järgult läksid ära trennist minu sõbrannad, kellega enamuse ajast treenisin. Uuteks treeningkaaslasteks olid poisid, kellega erinevaid lollusi tehtud sai. Muidugi oli nalja nabani.
N14 vanuseklassis võitsin oma esimese Eesti noorte meistrivõistluste medali. Distantsiks 3km ühisstardist.
Treeningud läksid iga aastaga järjest raskemaks ning lust ja lõbu hakkasid vaikselt kaduma. Rasketel treeningutel motiveerisid mind eelmisel hooajal võidetud medalid - üks kirkam, kui teine.
N16 vanuseklassis võitsin oma esimese ja ka ainukese Eesti noorte meistrivõistluste kuldmedali. Taaskord klassika sprindis. Tunne, mis peale finaalsõitu mind valdas oli see, mille nimel ilmselt kõik sportlased sporti teevad.
N18 vanuseklassis täitsin ühe oma unistuse - käia mägedes. Sain maailma parima võimaluse veeta mitu nädalat mägedes ja võistelda Noorte Olümpiapäevadel ja Põhjamaade Noorte Meistrivõistlustel.
Ootused ja endale pandud sihid olid üsna kõrged. Sealt alates hakkas kõik allamäge minema.
N18 vanuseklassis täitsin ühe oma unistuse - käia mägedes. Sain maailma parima võimaluse veeta mitu nädalat mägedes ja võistelda Noorte Olümpiapäevadel ja Põhjamaade Noorte Meistrivõistlustel.
Ootused ja endale pandud sihid olid üsna kõrged. Sealt alates hakkas kõik allamäge minema.
Kahjuks on see tunne peale head sõitu hakanud kaduma, sest neid häid sõite on liiga vähe. Kirkad medalid on asendunud tuhmimate medalitega ning treeningud muutunud rohkem kohustuseks, kui lihtsalt vaba aja sisustuseks. Võistlused on muutunud äärmiselt raskeks kannatusterajaks. Treeningud pole rasked mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Trenn pole enam see, kuhu ma nii väga tahan minna, vaid see kuhu ma pean minema. Ei, mu vanemad ega ka treener ei sunni, vaid ma ise. Kõik see vaev, mis ma suvel nägin oleks ju asjatu. Just selle tehtud töö nimel. Selle 9 hooaja nimel.
See hooaeg, nagu ka eelmine, ei läinud nii nagu ma oleks soovinud. Häid sõite oli äärmiselt vähe, liigagi vähe. Jah, te ilmselt juba aimate, mida ma sellega öelda tahan.
Ma ei oska sõnadesse pannagi, kui tänulik olen ma oma perekonna ees. Nad on mind igati toetanud - nii heas kui ka halvas. Nad uskusid minusse, kui ma seda ise ei teinud ja ootasid soojate kallistustega alati finišis, ükskõik kui halvasti mul ka ei läinud.
Tahaksin tänada ka oma treenereid Hille Saarepuud ja Asko Saarepuud, kes samuti on minusse uskunud kõik need aastad.
Tänusõnad ka oma kallile sõbrannale Katrinale, kes on mõistnud mind igatpidi ja alati. Kellega koos olen elanud üle need kõige raskemad ja pikemad trennid. Tänu kellele olen saanud miljon kõhutäit naeru ja suured sületäied soojasid kallistusi.
Aitäh ka kõigile treeningkaaslastele, kes on mu treeningud lõbusaks muutnud!
Tahaksin öelda Teile kõigile inimestele "Aitäh!", kes te mulle raja ääres kõige raskematel hetkedel ergutanud olete ja Teile, kes te läbi selle blogi mu tegemistele kaasa olete elanud.
Isegi nendest mõnest tänusõnast pole tegelikult piisav, et näidata kui palju Te mulle tegelikult toeks nende aastate jooksul olete olnud!
Aitäh ka kõigile treeningkaaslastele, kes on mu treeningud lõbusaks muutnud!
Tahaksin öelda Teile kõigile inimestele "Aitäh!", kes te mulle raja ääres kõige raskematel hetkedel ergutanud olete ja Teile, kes te läbi selle blogi mu tegemistele kaasa olete elanud.
Isegi nendest mõnest tänusõnast pole tegelikult piisav, et näidata kui palju Te mulle tegelikult toeks nende aastate jooksul olete olnud!
AITÄH!
.jpg)
Suured soojad kallistused läbi interneti minu poolt!
No comments:
Post a Comment