Karoliine Blogi

Heihei!
Ma tõesti vabandan et seekord nii laisk olen, et ei viitsi pikalt kirjutada.
Räägin lühidalt nädalavahetusel toimunud võistlusest siis. 2x2,5 km klassikat Otepääl. Raja olukord oli super, kuid enesetunne ja sõit seekord veel nii super ei olnud. Muidugi oleks võinud paremini, kuid hea meel on mul selle üle et ka halva enesetunde pealt suutsin end peaaegu tühjaks sõita. Minu puhul tähendab see seda et peale finishijoont viskan ennast pikali ja naudin seda jubedat tunnet. Või noh tegelt seal pole midagi nauditavat :D. Või siiski natuke on - mõte, et see piin läbi on, on nauditav. Igatahes minu puhul on see harva nähtav, et ma pikali viskan ennast. See on kindlasti halb tegelikult, aga nüüd üritan seda tihedamaks harjutada. Peab!
Enne ja peale võistlust nautisin kodus olemist. Esmaspäeval oli see saatuslik päev, mil mul alumised breketid ära võeti. Kui teil pole breketeid olnud, siis te ei kujuta ettegi kui hea tunne on lõpuks üle siledate hammaste keelega tõmmata! Kirjeldamatu lihtsalt. Tundub natuke tobe, aga tegelikult on see lihtsalt parim.
Peale ortodondi juures käiku läksin oma vanasse koolimajja emmet ootama. Kui algas vahetund kasutasin ära neid väheseid minuteid, et otsida üles oma kallid sõbrad/sõbrannad ja neid üllatada ning natuke juttugi rääkida. Enamus tuttavaid keda nägin küsisid kohe: "Mis sa siin teed?" :D Igastahes oli väga vahva näha inimesi, keda igapäevaselt ei näe.
Eile õhtul tulin siia koolimajja oma järjekordset nädalat veetma. Kahjuks täna käisin koolis kokku vaid 3 tundi, sest pisike viirusepoiss on mulle sisse roninud. Nüüd olengi igatpidi proovinud teda välja juurida ning tundub, et hakkab see isegi õnnestuma. Peab, lihtsalt peab terveks saama, sest nädalavahetusel järjekordsed võistlused. Ja nüüd hakkabki see karussell peale, et iga nädalavahetus käin mööda võistlusi. Aga selline see sportlase elu juba ükskord on! :)
Olge tublid!
Tsauka,
L.