Alates sellest ajast, kui mu oma vanaisa rattaga õnnetuse tegi, olen üritanud rohkem silmad lahti käia ja abivajajaid märgata.
Täna, kui päeval trennis käisin, jooksin mööda ühest vanamehest, kes oma rattaga üsnagi jännis oli. Läksin juurde ja küsisin kas on abi vaja. Mõne aja pärast selgus et ta ei saa rattale enam peale, sest oli käinud just puusaoperatsioonil. Jamasime ja mässasime umbes 15 minutit, kuid kahjuks ma hakkama päris ei saanud. Õnneks sõitis mööda samas külas elav noormees, kes vanameest teadis. Ta peatas auto ning koos abistasime vanakese rattale. Endal hea meel ning ka vanamees õnnelikuks tehtud. Lõpp hea kõik hea.
Mõtlesin selle siia kirjutada just selleks, et ka teised hoiaks oma silmad lahti ja üritaks abivajajaid märgata. :)
L.
No comments:
Post a Comment